See ei ole mustvalge foto. Linnud olidki mustvalged. Istusid lumisel jäätükil, taustaks oli vesi. Nikon D4s + Nikkor 400mm F2,8 VR + Nikkor TC-14EII. F4, 1/2000, ISO 400.

Selle üle, kas fotograafia on kunst või mitte, on nüüdseks vaieldud juba mitu sajandit. Eraldi käib vaidlus ka fotograafiasiseselt, kus vaieldakse selle üle, kas loodusfotograafia on kunst või kõigest dokumenteering. Minu arvates on kunst see, mis kõnetab inimeses midagi. Olgu selleks ilumeel või hoopis vastupidi, millegi õudsa nägemine, mis tuletab inimesele meelde, et ilu peitub pisikestes asjades.

Loodusfotograafias ja ka fotograafias üldse viskavad viljelejad tihti nalja, et kui kindlat motiivi pole, siis teeme kunsti või trikitame. Kunst kunsti pärast tihti ei õnnestu, vaid igat nii öelda trikki tuleb teha õiges kohas.

Teravmägedel olles köitis minu pilku karm mustvalge maastik. Valged lumi ja jää ning mustad kaljunukid, mis olid nii järsud ja teravad, et lumi neid katta ei suutnud. Sellises minimaalsete toonidega maailmas läks mõte kuntsi peale. Mitte sellepärast, et poleks motiive olnud. Oi! Motiive oli seal jalaga segada. Hoopis sellepärast, et veelgi selgemalt rõhutada sealse maastiku karmust. Selleks, et midagi üheselt esile tuua, tuleb lihtsustada.

Jää, vesi ja mäed ning ei hingelistki sadade kilomeetrite raadiuses. Karmi maastiku edastamiseks keerasin lisaks ülesärile pildi ka mustvalgeks. Nikon D800E + Nikkor 24-70mm @ 24mm. F11, 1/400, ISO 200.

Teravmägede arvukaim pesitseja ja ühtlasi ka kõige ägedama nimega lind – ürr. Maastikule omaselt on ka lind mustvalge. Nikon D4s + Nikkor 400mm F2,8 VR. F2,8, 1/2500, ISO 1600.

Tahtliku ülesäriga saab musta ja valge vahele jäävate toonid elimineerida ja seeläbi foto vaataja mõtted ainult mustale ja valgele juhtida, andes edasi emotsiooni, mis mind pildistamise hetkel valdas. Säritades halli valgeks, muutub valge ülepõlenud valgeks ja must tumehalliks.

Praegusel, väga hea dünaamikaga digiaparaatide ajastul tuleb siis hiljem järeltöötluse käigus must uuesti jõuga mustaks väänata, aga juba kunsti teed minnes ei sega see minu tavapärast suhtumist loodusfotosse kui reaalse olukorra peegeldajasse (kunsti saab teha ka dokumenteerides reaalset olukorda, aga praegu me sellest kunstist ei räägi). Filmiajastul oli dünaamika väiksem, mistõttu oli võimalik lahendada niisugune ülesanne ilma järeltöötluseta.

Jääkarude lemmikmaastik. Ülesäri tõttu ei paista karu välja. Ei, tegelikult jää peal me karusid seekord ei näinud, ikka ranniku lähedal. Põhjus on lihtne – saakloomad hoiavad praegu ranniku lähedale. Suve edenedes taandub jää rohkem põhja poole ja hülged lähevad jääga kaasa ning nende järel ja jääkarud. Nikon D4s + Nikkor 14-24mm F2,8 @ 14mm. F10, 1/500, ISO 400.

Tahtliku vale säri tekitamiseks on kõige kindlam pildistada M režiimis. Siis saab kõiki parameetreid ise kontrollida ja säritus ei muutu, kui muuta kaamerasse jäävaid objekte (A režiimis muutub siis ka säritus). Heaks stardimomendiks on valgelt mõõdetud särile, mis on kaamera mõõdikut arvestades nagunii väärtusega +2, veel kaks astet ehk +2 otsa panna. Siis on kindel, et pilt on korralikult ülesäris. Sealt edasi saab juba tegeleda peenviimistlusega.

Teine võimalus on siiski säritada korrektselt ja tekitada vale säritus hiljem järeltöötluse käigus. See on ka sellest hea, et siis saab hiljem, kunstilise nägemuse muutudes õige hetke tagasi. Kohe kaameraga valesti säritades enam tagasiteed pole.

Tekst ja fotod: Sven Začek

Sven Začek on auhinnatud Eesti loodusfotograaf ning looduse- ning fotopõhise veebiportaali looduspilt.ee üks asutajatest ja eestvedajatest.  Sven Začeki sulest ja kaamerast on ilmunud fotokursus.ee kursuse “Loodus- ja portreefotografia põhitõed” kaks peatükki: “Kuidas pildistada loomi” ja “Kuidas pildistada maastikke”. Samuti on Sven kirjutanud kompositsiooni põhireeglitest kursuses “Välklamp, kompositsioon ja teravus“.