Tekst ja foto © Sven Začek

“Kuidas sul kõik pildid nii ilusad on?” Niimoodi küsitakse minu käest tihti fotokoolitustel. Kuidas ikkagi minu kodukal kõik nii head võtted on nagu oleks iga päev ilus päikeseloojang või võimas kohtumine mõne elukaga. Paraku on kodulehel nii öelda “best of”. Pilte, mis on untsu läinud või siis pole valgus motiivi toetanud ja seetõttu kodulehele ei jõua, on palju rohkem. Nüüd ongi õige aeg nendest rääkida, sest eks ebaõnnestumised annavad ideid ja motivatsiooni edasi pingutada.

Untsus piltide all mõtlen ma võtteid loomadest ja lindudest, kus on toimunud kaamera jaoks liiga kiire liikumine või on fotograaf ise midagi ära soperdanud. Valguse probleemidega piltidest räägin ma eelkõige maastikufotode võtmes, kus ma olen mingit hetke ette kujutanud, kuid seda pole saabunud. Oi, kui palju niisuguseid juhuseid on.

Alustamegi valgusega maastikul. Ülalolevat kevadõhtust panoraampilti ei saa küll väga pahaks lugeda, kuid alati, kui läheb loodetust teisiti valdab hinge teatud pettumus. Eriti siis, kui kõik koostisosad suurepäraseks võtteks on olemas. Niisuguseid müstilisi pilvi näeb väga harva, tavaliselt siis, kui ma mingite muude kohustustega seoses autoroolis või kodus olen (aitäh Murphy!). Seekord olin õiges kohas ja ei suutnud oma silmi uskuda, kui pilvemassiivi enda kohal moodustumas nägin – see tõesti moodustus minu pea kohal, mitte ei liikunud samasugusena kaugelt kohale. Minu selja taga oli juba pilvedes auke ja mõned neist isegi laskuva päikese ümbruses. Ma lootsin südamest, et mõni auguke lubaks magusaid päikesekiiri esiplaanile ja värviks ka pilved veelgi müstilisemaks. Nii aga ei läinud, olin õiges kohas, kuid ju siis ei olnud maksimaalse tulemuse päev.

Mida sellised juhused õpetavad? Mulle seda, et mõne aja möödudes vaatan ma sellele fotole hoopis teise pilguga. Juba praegugi, nädalapäevad hiljem, on mul parem tunne, kuid  natuke segab pildi loomulikku vaatamist teadmine, mis oleks peaaegu juhtunud. Eesmärk ja võimalused tekitavad tihti nii võimsaid emotsioone, et pärast hetkelist ebaõnnestumist muutub pilt kesiseks. Seetõttu ma näiteks ei kustuta ma kunagi maha fotosid, millega ma rahul ei ole, kohe pärast nende allalaadimist, sest minu mälus on eesmärk ja võimalused liialt eredalt alles, nagu ka teadmine, et need seekord ei täitunud. Kolm kuud või natuke rohkem on selline paras aeg tehtud fotodele tagasi vaadata ja tihti avastan siis hoopis uusi nüansse, mida ma ennist pettumuse loori varjus ei märganud. Paljud mahakandmisele märatud fotod on niimoodi tuhast tõusnud.

Pildi esitlus ja andmed:

• Valgus – õhtune pilvealune valgus;
• Kadreering – panoraam viiest tagaplaanile ehk pilvedele antud rõhuasetusega kaadrist;
• Säritus – F11, 0,5s, ISO 100;
• Tehnika – Nikon D800E + Nikkor PC-E24mm + Lee 2-astmeline kiilfilter;
• Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga. Panoraam kokku sobitatud Photoshop CS6 tarkvaraga.

Eks selliseid juhtumeid on veel ja palju halvemas valguses ning palju hullemini untsu läinuid, neist ei kannata segi untsus piltide lugu kirjutada. Kodulehele jõuavad ikka väljavalitud. Eks heade võtete arv on otseselt seotud pildistamisele kulutatud ajaga. Kuna fotograafia ongi minu töö, siis kulutan ma ka rohkem aega ja kes otsib, see leiab.

Loe Sveni järjeloo teist osa “Miks fotod untsu lähevad – 2. Kaamera teravustab aeglaselt“