1. Eelmise aasta Veneetsia filmifestivalil esilinastus 78-aastase Ameerika kinoveterani Monte Hellmani mängufilm “Tee tühjusesse” (“Road to Nowhere” 2010). Filmitud fotokaameraga Canon 5D Mark II.
2. Rohkem Mr. Oizo nimelise elektromuusikuna tuntud prantslane Quentin Dupieux sai eelmisel aastal maha täispika mängufilmiga “Kumm” (“Rubber” 2010). Tegu on napilt hea maitse piiri õigele poole jääva isevärki linateosega, mille peategelaseks külmavereliselt süütuid inimesi õhkiv autokumm. Dupieux’ film lööb festivalidel jätkuvalt laineid. Filmitud fotokaameraga Canon 5D Mark II.
3. Nagu kaks ülalmainitud filmi, võeti sama kaameraga üles ka meie telekanalitel jooksva USA sarja “Doktor House” (“House M.D.”) kuuenda hooaja viimane osa. Märkimisväärne verstapost, arvestades, et nii tõsise kaliibriga sarjade puhul polnud seda varem tehtud.
4. Jaan Tootseni kodumaiste mini-dokkide sari “Üks lugu”. Jälle fotokaameraga – Canon 7D.
Analoogseid näiteid fotokaameraga filmitud teostest võiks täna tõenäoliselt juba terve eraldi festivali jagu kokku otsida, pikkides filmide vahele veel lugematu arvu muusikavideoid ja reklaame. Mis siis õieti toimub? Kas vana hea 35mm lindi peale üles võetud film ja traditsiooniline filmikaamera hakkavad tõepoolest oma luigelaule esitama?
Lugedes pealkirju filmiteemalistes väljaannetes jääb silma, et Canon 5D-taolistele kaameratele ennustatakse kinosektoris suurt tulevikku. New York Times kirjutab filmi “Tee tühjusesse” kohta lausa, et see film “võib sõltumatu kino jaoks olla sama tähendusrikas nagu “Avatar” (2009) oli popkornikino jaoks,” kuna on filmitud fotokaameraga. Aga millest siiski selline populaarsus?
Miks nad kõik siis fotokaameraga filmivad?
Canoni kaameratel 5D Mark II ja 7D on võime filmida kontrastset pilti ka väga keerulistes valgusoludes. Seda eelkõige tänu kaamerate suure valgustundlikkusega sensorile ja võimalusele kasutada suurt valikut erinevaid fotoobjektiive. Laia avaga objektiivid annavad lisaks võimaluse filmida pilti, millel on väga väike teravussügavus ehk ala, mille piires objektid kaadris teravad on. Jättes selliselt objektist ees- ja tagapool oleva uduseks on võimalik luua ruumilisem efekt. Valgustamata, kuid kontrastseid stseene ja väikest teravussügavust on kirjeldatud fotokaameratega suhteliselt kerge saavutada, klassikalise tehnikaga aga tunduvalt suurema vaevaga.
Märkimisväärne argument on siinjuures ka kaamera hind – miinimumvarustusega Canon 5D Mark II maksab keskmiselt 3000-4000 eurot, samas kui professionaalsete filmikaamerate eest tuleb välja käia mitmeid, isegi kümneid kordi rohkem.
Mängufilm “Tallinna kilud” filmiti peegelkaameraga
30. juulil Katusekinos esilinastunud Jaak Kilmi ja Kiur Aarma uus dokumentaalne mängufilm “Tallinna kilud” on üles võetud samuti Canon 7D kaameraga ja seda filigraanse täpsuse ning suurepärase ruumitunnetusega. “Muidugi on eelarve üks tegureid, mis paneb käe fotokaamera järele haarama, aga mitte ainult. Suure kaameraga lae alla ei roni ja katuseserval ei turni. Helikopteri külge ka suurt kaamerat ei kinnita. Fotokaamera väiksus ja kergus teeb filmimise mugavaks,” kiidab režissöör Jaak Kilmi Canon 7D kaamerat. Mängufilmi tulevikku Kilmi aga fotokaamera habrastele õlgadele ei paneks: “Sõltub filmidest, mida tulevikus tegema hakatakse ka, eks. Kui kino liigub dokumentaalsuse ja dünaamilisuse suunas, siis mina teeksin teised valikud. Vähemalt praegu veel.”
Fotokaameraga filmimisel on ka varjuküljed
Noor filmitegija Martti Helde, kes on muu seas tähelepanu püüdnud viimaste aastate PÖFFi treileritega ja teeninud sealjuures auhindu Kuldmunadel, on aga “kodustatud filmitehnika” põhimõtteline vastane. Mõistes seejuures ilmselget hinnaklassi ning operatiivsuse eeliseid, mis tihti fototehnika üles kaaluvad, ütleb Helde, et “sisulis-tehniliselt on see sama, kui piima asemel veega pannkooke teha.” Suurimaiks miinusteks peab Helde väikest värviulatust, mis filmile konkurentsi ei paku, ja liigset pilditeravust. “Filmilint on kümnete aastate vältel inimsilma ning meeltega põimunud, olles kvaliteedilt samaväärne meie nägemisulatusega. Fotokaamera ulatub meie nägemisreaalsusest kaugemale, mis muudab ülikvaliteetse pildi ebareaalselt teravaks,” ütleb Helde.
Erinevaid arvamusi ja argumete summeerides tundub, et kiiresti arenevate fotokaameratega filmitegemisel on tõepoolest suur tulevik, kuid seda eelkõige just amatöör- ja sõltumatu kino vallas. Kindlasti ilmub tänu odava ja võimeka tehnika kättesaadavusele välja aina enam n-ö vabakutselisi andekaid filmitegijaid, kelle jaoks koostöö suurte stuudiotega jääb (esialgu) kättesaamatuks ja kes sarnaselt Quentin Dupieux’le oma filmidega maailma üllatavad. Küllap mõtestavad ka suur-režissöörid oma filmikeelt pealesuruva digiajastu valguses ümber, kuid päris kidlasti ei kao vana hea “kolmekümne viiene” professionaalsest filmitööstusest nii pea veel kuhugi. “Kui filmilint kaameras kõriseb, siis seda heli ei asenda ükski digi-klõps,” ütleb Martti Helde.
Artikkel on algselt ilmunud Eesti Päevalehe veebiväljaande arvamusrubriigis
