Maastikufotograafid seisavad tihti silmitsi äärmiselt kontrastsete motiividega. Oma vabal tahtel muidugi. Kontrasti moodustavad hele taevas ja tumedam maapind. Silmaga vaadates on kõik kombes, kaameral aga sama tundlikku “silma” pole. Tema suudab ilma kõrvalise abita välja pakkuda kaks kompromisslahendust: korrektse säriga maapind ja põlenud taevas; korrektse säriga taevas ja alasäris maapind. Mõlemal juhul ei vasta kaamera lahendus tegelikkusele.
Kaamera “silma” ehk sensori või filmi suutlikkuse inimsilma vääriliseks muutmisel tulevad appi kiilfiltrid. Kiilfiltri tavapärane otstarve ongi pildistatavat motiivi lähendada silmaga nähtule. Kiilfiltreid on erineva tugevusega ja neid tuleb valida vastavalt motiivi kontrastsusele. Kas kiilfiltreid saab veel millekski kasutada?
Kiilfiltri kasutamine tavalise ND filtri asemel
Esimene võimalus on kasutada kiilfiltrit tavalise hallfiltrina ehk selleks, et säriaega aeglustada. Selline kasutusvaldkond on eriti levinud näiteks väiksemate jõgede ja ojade ääres pildistades, kus taevas tihti motiivile ei pääsegi. Küllaga on soov säriaega nö timmida, et voolav vesi just niimoodi pildile püüda nagu autor on ette kujutanud. Kindlasti on kiilfiltri hallfiltrina kasutamise moment aktuaalne ka tuulise ilma korral. Siis on samuti tihti tarvis säriaega sunniviisiliselt aeglustada, et tuule poolt räsitud puud-põõsad ühtlase uduse massina pildile joonistuksid.
Vahuringide esiletoomiseks oli tarvilik väga aeglane säriaeg, mida olemasolev valgus ei pakkunud. Seepärast kasutasin nii kahe kui ka kolme astmelist kiilfiltrit säri aeglustajatena ja tõmbasin terve tumeda osa objektiivile ette. Tulemuseks oli säritus pikkusega 15 sekundit. Ilma filtriteta oli säriaeg vaid 0,5 sekundit Tehniline info: Nikon D3x + Nikkor PC-E 24mm. F11, 15s, ISO 100
Kiilfiltri kasutamine kontrastsete objektide või pinnavormide puhul
Teine võimalus on kiilfiltrit kasutada küll kiilfiltrina, aga mitte motiivil, kus tema tööks on taeva päästmine ülesäritusest. Selliseid motiive esineb tihti arhitektuuri pildistades, kus valgus langeb niimoodi, et osa motiivist on tugevas varjus. Looduseski esineb selliseid motiive. Eestimaa suhteliselt laugel maastikul vähem, kuid mujal maailmas, mägisemate piirkondade orgudes on see tavaline asi. Võib ka juhtuda, et motiiv on selline, kus lisaks maapinnal olevatele kontrastidele on kaadris ka taevas, siis enam ühest kiilfiltrist ei piisagi.
Kanjonis on raske ilusat valgust pildile püüda, sest ümberringi on kõrged seinad ja esimene ning viimane valgus sinna ei ulatu. Üle kanjoniservade upitav valgus on juba teravam, luues ilma taevatagi motiivile kaamera jaoks liigse kontrasti. Pildistatud ilma filtrita. Tehniline info: Nikon D3x + Nikkor PC-E 24mm. F13, 1/40, ISO 100
Sama võte kahe astmelise kiilfiltriga:
Tehniline info: Nikon D800E + Nikkor PC-E24mm. F13, 1/40, ISO 100
Kuidas valida õige tugevusega kiilfilter?
Kiilfiltrite kasutamise juures on oluline, et nendega üle ei pingutataks. Vähemalt mina püüdlen võimalikult loomutruu tulemuse poole. Alguses on väga lihtne vaimustuda väga tumedast taevast ja ebaloomulikult heledast maapinnast.
Olles kiilfiltreid alles kasutama hakanud, ei osata kohe vahet teha õige ja vale tugevusega kiilfiltri vahel ja tihti valitakse selles sitaustioonis liiga tugev filter. Kogenud vaataja saab üldjuhul kohe aru, kui on liiale mindud. Heaks indikaatroiks on veepind. Väga paljudel maastikufotodel on kandvaks motiiviks või siis motiivi osaks vesi. Olgu selleks jõgi, järv, rabalaugas või meri. Vesi on juba oma olemuselt inimese jaoks ligitõmbav.
Üldjuhul kehtib selline reegel, et veepind on tumedam kui selle kohal olev taevas, sest vaatama vee peegeldusomadustele, neelab vesi siiski osa valgusest. Niisiis, kui fotol on tume rabalaugas ja selle kohal veelgi tumedam taevas, siis on ilmselt tegemist ülepakutud filtrikasutusega.
Loomulikult võib vahel ette tulla ka erandeid. Näiteks juhus, mil motiiviks on eemalduv vihmapilv. Fotograafi peakohal on siis hele ja sinine taevas, millest osa valgust peegeldab ka laukalt tagasi, kuid pildi taustaks taustaks on tume vihmapilv. Erandeid leidub alati, kuid üldjoontes on hea veereeglit meeles pidada.
Ojakene mägedes päise päeva ajal, pilves ilmaga. Mõnus tuul sahistas pihlakaokstes ja mul tekkis mõte lasta need tuulel endal pildile maalida. Selleks oli tarvis säriaega aeglustada. Ma võtsin kasutusele kolmeastmelise hallfiltri ja kolmeastmelise kiilfiltri. Tulemuseks oli 20 sekundi pikkune säritus, mille kestel punased pihlamarjad ja rohelised lehed mõnusalt pildile joonistusid. Tehniline info: Nikon D800E + Nikkor 24-70mm F2,8 @ 24mm. F22, 20s, ISO 64
Veel paar näpunäidet kiilfiltrite kasutamiseks
- pärivalgust (päike on selja taga) pildistades kasuta kahe astmelist kiilfiltrit;
- vastu valgust pildistades kasuta kolme astmelist kiilfiltrit. Eriti vingelt värviliste päikesetõusude ja -loojangute puhul tuleb tihti lisada kolmasele abiks veel mõni filter;
- talvel kehtib tavaliselt miinus üks reegel. Pärivalgust ühene ja vastuvalgust kahene kiil;
- kuna loodus on ettearvamatu, siis esineb alati erandeid, ole tähelepanelik, ära libise mugavuse vakku ja hinda olukorda kohapeal;
Kiilfiltrite kasutamise vastased ütlevad tihti, et milleks filtreid üldse tarvis on? Tänapäeva infoajastul saab ju teha kaks või mitu võtet ja need hiljem arvuti abiga üheks kokku liita. Mulle meeldib aga tulla maastikult koju foto kotis, mitte värisedes, et kas kokku sulatamine ikka ilusti õnnestub. Palju parem tunne on seista võimsa päikesetõusu ees ja näha sedasama ka oma fotoka ekraanil. Niisugune on minu arvamus.
Tekst ja fotod: Sven Začek
Sven Začek on auhinnatud Eesti loodusfotograaf ning looduse- ning fotopõhise veebiportaali looduspilt.ee üks asutajatest ja eestvedajatest. Sven Začeki sulest ja kaamerast on ilmunud fotokursus.ee kursuse “Loodus- ja portreefotografia põhitõed” kaks peatükki: “Kuidas pildistada loomi” ja “Kuidas pildistada maastikke”. Samuti on Sven kirjutanud kompositsiooni põhireeglitest kursuses “Välklamp, kompositsioon ja teravus“.
