© Tekst ja fotod: Sven Začek

Esiteks peame ühe asja selgeks tegema. Nimelt tegelen ma fotokoolitustega, olen koolitaja, pean loenguid ja kirjutan vahel kõrgkoolides õpilastele arvestusi matriklitesse. Ühesõnaga tahan öelda, et olen fotokoolitustega tihedalt seotud. Tihedamalt vist enam ei saagi. Sellele vaatamata ei ole tegemist reklaamartikliga, mille järelduseks on kindlasti fakt, et iga algaja peaks koolitusele minema, kui fotograafia teda huvitab. Järeldus võib selline olla kuid seda mitte ilmtingimata.

Ühelt poolt olen siis koolitaja, teiselt poolt mäletan veel erksalt enda õpiteed fotograafia teekonnal, mis tänu piiratud teadmistele oli küllaltki tihti päris konarlik. Mina olin klassikaline iseõppija, lugesin raamatuid ja ajakirju, milles oli hulganisti praktilisi nõuandeid, tegin endale märkmeid. Loomulikult on olemas ka internet, kuid algajana oli seal tihti raske usaldusväärset infot leida. Seda eriti foorumitest, kus üks rääkis ühte ja teine teist ning siis veel vaieldi omavahel mulle täiesti tundmatute tehniliste sõnadega. Niiviisi ei olnud internetist just palju abi, pigem kahju, sest vahepeal sai hulga valeinfot omale ajju söödetud ning arusaam usaldusväärsetest allikatest tekkis alles hiljem kogemustega ja vahepeal omandatud teadmistega. Tänapäeval erinevaid foorumeid lugedes tuleb kohati masendus peale, millised teadmatusest vaevatud inimesed seal teistele nõuandeid jagavad.

Ebapädevaid netiõpetajaid leidub nii uues kui vanas maailmas, mille osaks on ka meie pisike Eesti. Tuleb välja, et tühikargajad ei piirdu ainult veebiga. Hiljuti ühel koolitusel säritamist õpetades rääkisid mõned koolitatavad, et ühel varasemal koolitusel oli „õpetaja“ säritamise kohta öelnud, et kasuta alati F8 ja -1 särikompensatsiooni ning halli lume saad hiljem tarkvaraga uuesti valgeks parandada. Müstika. Ilmselt ta ei teadnud, et niiviisi jäädvustatud fotol on mitme tuhande tooni asemel kõigest paarsada ja suuremast kui 10×15 fotost võib ainult und näha. Kui oleks minu teha, siis sellised inimesed õpetada ei tohiks. Paraku ei saa ma aga palju teha, sest otsuse millisele koolitusele minna, teevad fotondusega alustajad, kellel on raske otsuseid teha nagu mul siis, kui foorumitest õppida proovisin.

Kindlasti on koolitusel käimine palju kiirem tee teadmisteni jõudmiseks, kui iseseisev õppimine. Paraku on koolitused kallid ja ühe koolituse raha eest saab tavaliselt just selle fotovidina, mida ammu ihaldanud oled. Seepärast on otsus koolitusele minna raske tulema. Kasutada raha ära millegi käega katsutava peale või siis käia ühe-kahepäevasel koolitusel, mille tulemuse mõõtmiseks ei ole veel vahendeid välja mõeldud ja seal sõltub teadmiste lõpphulk enese avatusest ja tahtmisest neid teadmisi omandada.

Minagi kuulusin nende inimeste hulka, kes valisid kergema vastupanutee ja viisid oma raha fotokaupmehele vastutasuks ihaldatud vidina eest. Tulin koju ja olin rõõmus ning jätkasin iseseisvat õppimist. Siis ei osanud ma aga ebaõnnestumisi seostada teadmiste puudumisega, vaid ikka tehnika puudumisega. Õnneks sõi fotondus ennast õige sügavale minu sisse ja ma olin sunnitud õppimisele kuluvat aega suurendama. Võttis aega, mis ta võttis, kuid lõpuks jõudsin ma õigete infoallikateni, millest saadud teadmisi aitas kinnistada pidev pildistamine. Ei teagi, kas oleksin õppimisega õnneliku lõpuni jõudnud, kui oleksin pildistanud ainult nädalavahetustel. Ilmselt mitte, või siis oleks selleks kulunud palju rohkem aega ja palju rohkem masendavaid hetki ebaõnnestunud piltide seltsis.

Lõpliku punkti minu pani õppimise teele ikkagi üks fotokoolitustega seotud fotograaf – Jaanus Järva. Olin lugenud tema artikleid fotoajakirjast Cheese ja paljusid teisigi tükke raamatutest ja veebist. Kuid ikkagi oli midagi puudu jäänud. Oli vaja isiklikku lähenemist. Nagu näiteks ülikooli ajal. Need ained, mille loengutes sai korralikult käidud, vajasid hiljem palju vähem paberitööd kui need, millest alguses viilitud sai. Pealegi oli paberilt õppimine tunduvalt raskem. Loengus suutis õppejõud kõik palju lihtsamaks rääkida. Juhuse tahtel juhtus nii, et sattusin Jaanusega koos pildistama ja sain oma õpingutele hoogu juurde seepärast, et tema oli juba sama tee läbi käinud. Kogu fotokoolituste ideoloogia põhinebki teiste kogemustest õppimisel. Nii on kiirem ja efektiivsem. Samas jäävad oma kogemused valusamalt meelde ja õpetavad halastamatumalt. See on põhjus, miks koolitusel peab üliavatud ja -aktiivne olema. Nüüdseks on mul kujunenud oma stiil, mismoodi pilti teha ja mismoodi teistele fotograafia algtõdesid õpetada.

Kui saaksin uuesti alustada, siis ilmselt alustaksin fotokoolitustest. Iseõppimist ma aga ei jätaks, seda tuleb teha nagunii, kasvõi koolituselt saadud info kinnistamiseks. Tagantjärele tarkus on muidugi täppisteadus, sest minu tagasivaatlik otsus põhineb puhtalt minu fotograafilisel teekonnal, millel oli palju äpardusi just teadmiste puudumise tõttu. Seega põhineb see otsus pildistamise intensiivsusel. Kui ma oleks vähem pilte teinud, olnuks mu otsus võibolla teistsugune.

Ei tahtnud, et tuleks reklaamjutt, kuid paljudele lugejatele võib tahes tahtmata selline mulje jääda. Samas loodan, et suutsin tuua ka piisavalt põhjusi, miks ma nüüd teistmoodi alustaksin ja miks ma soovitan fotokoolitusi inimestele, kes on kindlad oma soovis fotograafiat pikemaajaliselt hobina harrastada. Siis on hea alustada puhtalt lehelt ja õigete vihjetega. Kohustada ma kedagi aga ei saa ega tahagi, sest lõplik otsus sõltub ikkagi inimese konkreetsetest soovidest ja ka rahakotist ning seal peituva kasutamise huvidest. Sunnitud õppur on alati kehv õppur. Motiveeritud õppurit on aga lausa lust õpetada. Õigeid otsuseid!

Artikkel on algselt ilmunud 17 detsember, 2007 Photopointi ajaveebis.