Valgus on fotograafia alus ja korrektselt mõõdetud valgus on kvaliteetse foto alus. 90% pildistamisolukordadest on võimalik saavutada parim säritus vaid M-režiimi kasutades. Seoses fotokoolitustega puutun ma tihti kokku valguse mõõtmise õpetamisega. Seekord tahan ma lahti kirjutada paar momenti, mis alati päevakorrale kerkivad. Järelikult on need algaja särimõõtja jaoks olulised punktid, mis tihti segadust tekitavad.

Valguse mõõtmise protsess on otsustusprotsess. Esiteks, tuleb otsustada, millelt valgust mõõta. Teiseks, tuleb otsustada, mis on mõõtmiseks valitud tooni väärtus. Kolmandaks, tuleb oma otsust kontrollida. Selline otsustusjada võiks algaja särimõõtja peas vasardada.

Maastikufotograafide seas on tavaline, et mõõdetatakse valgus nii maapinnalt kui ka taevast ning arvestatakse sedasi välja tarvis mineva kiilfiltri tugevus. Taevast mõõtes tekib kohe probleem, et autofookus hakkab nii öelda “saagima”, kuna tihti puudub taevas piisav kontrast (selge ilma, udu vm ühtlase tooni puhul) ja autofookus ei saa millestki kinni haakida. Selle koha peal ütlen ma koolitusel alati: “Autofookus ja särimõõdik pole omavael seotud”.

Jah, särimõõdik rakendub tööle päästikunuppu poole peale vajutades, tavasätetes kaamera puhul rakendub sama vajutuse puhul tööle ka autofookus. Üks nupp aktiveerib kaks funktsiooni. Autofookuse ja särimõõdiku tööülesanded on aga erinevad. Üks hakkab otsima kontrasti, teine arvutab objektiivist sissetuleva valguse tugevust lähtuvalt ette antud parameetritele (ISO ja ava) ning pakub välja sobiva säriaja.

Sellise motiivi puhul on tarvis mõõta säri nii taevalt kui ka maapinnalt, et välja arvestada kiilfiltri tugevus. Kogenud maastikufotograaf juba teab, et vastu valgust on tavaliselt tarvis kolmeastmelist kiilfiltrit, aga algaja jaoks on tarvis protsess järk-järgult läbi käia. Söri mõõtmiseks tuleks teravustada taamal olevale metsaservale ja tõsta siis kaamera särimõõdik päikese kõrval olevale heledale taevapinnale. Tehniline info : Nikon D800E + Nikkor PC-E24mm. F13, 1/6, ISO 100. Kolmeastmeline Lee kiilfilter.

Taevast säri mõõtmiseks tuleb kõigepealt teravustada näiteks silmapiiril olevale metsaservale, seejärel päästikunupp lahti lasta ja jälgida ainult särimõõdiku numbreid. Udu pealt säri mõõtes tuleks teravustamine üldse lukustada ja päästikuga ainult särimõõdik aktiveerida. See sõltub muidugi udu tugevusest. Kerge uduga on võimalik ilusti millegi peale teravustada ja seejärel kaamera säri mõõtmiseks ühtlase udu peale suunata. Tiheda uduga võib aga juhtuda, et polegi võimalik kuhugi teravustada, sest puudub piisav kontrast.

Säri mõõtmise puhul on oluline kontrollida heledat poolt. Kui see on paigas, siis ei saa enam ülesäri tekkida. Siingi pole valguse mõõtmiseks piisavalt ühtlasi toone, mujal kui taustal. Sättides paika ülemise heleda serva, oli tagatud terve foto korrektne säritus. Tehniline info : Nikon D800E + Nikkor 105mm F2,8. F4, 1/320, ISO 250.

Makrofotograafias esineb tihti probleem, et pole justkui kusagilt valgust mõõta, sest pildistatava putuka, taime või detaili juures puudub ühtlane pind, mis ei luba isegi punktmõõdikuga säri mõõta. Probleem tuleneb sellest, et säri tuleb mõõta pildistamiskauguselt. Toon näite.

Kõnnin niidul ja märkan ühel heinakõrrel hüpikämblikku. Teades, et fotoaparaat mõõdab peegelduvat valgust, siis püsti seistes terve heinamaa pealt valgust mõõtes ja pärast seda pikali visates ning pildistama hakkates on tegemist kahe erineva valgusega – mõõdetud on ühest kohast ja pildistatakse teises – mistõttu on säritus vale ning foto tuleb liiga tume. Kogu heinamaa pealt peegeldub tagasi kordades rohkem valgust, kui pisikeselt fragmendilt, mida ma pildistama hakkan.

Seega peab makrofotograafias mõõtma valgust siis, kui pildistamispositsioon on enam-vähem sisse võetud. Nüüd olengi kohe probleemi ees, sest pildistamisobjekt pole kas piisavalt suur või piisavalt ühte tooni, et sellelt saaks valgust mõõta. Tihti on aga kasutada väga ühtlane taust.

Kui meenub lause: “Aufofookus ja särimõõdik pole omavahel seotud”, siis olengi päästetud. Teravustan hüpikämbliku nunnudele silmadele ja suunan seejärel särimõõdiku ühtlasele taustale. Näen tausta väärtust praeguste seadete korral ning keeran säriaja nuppu nii kaua, kuni valgustugevuse väärtus on mulle sobiv.

Motiivi teraval osale – hüpikämblikul pole piisavalt ühtlasi toone, et temalt saaks säri mõõta. Küllaga on kasutada hulganisti ühtlast rohelist tausta. Teravustasin ämblikule ja suunasin siis kaamera säri mõõtmiseks taustale. Tuli silmas pidade, et taust pole ainult ühte tooni, vaid muutus helerohelisest järk-järgult tumeroheliseks. Mina mõõtsin säri ülemineku keskelt. Tehniline info: NikonD4 + Nikkor 105mm F2,8. F7,1, 1/320, ISO 1600.

Niisiis, valgust ei pea mõõtma teravustatud kohast. Pidades seda meeles, on paljudes pildistamisolukordades hakkama saamine palju kiirem ja lihtsam.

Tekst ja fotod: Sven Začek

Sven Začek on auhinnatud Eesti loodusfotograaf ning looduse- ning fotopõhise veebiportaali looduspilt.ee üks asutajatest ja eestvedajatest.  Sven Začeki sulest ja kaamerast on ilmunud fotokursus.ee kursuse “Loodus- ja portreefotografia põhitõed” kaks peatükki: “Kuidas pildistada loomi” ja “Kuidas pildistada maastikke”. Samuti on Sven kirjutanud kompositsiooni põhireeglitest kursuses “Välklamp, kompositsioon ja teravus“.