Sven Začek on auhinnatud Eesti loodusfotograaf ning looduse- ning fotopõhise veebiportaali looduspilt.ee üks asutajatest ja eestvedajatest. Začek on ise nimetanud enda loodusehuvi põhjustajana oma jahimehest äia, koos kelle ja oma naisevennaga hakkas Sven jahil käima. Sealt edasi arenesid asjad aga juba nõnda, et püssi asemel sai kaaslaseks fotoaparaat.

Začek pildistab peamiselt Eesti loodust aga looduspilte on tal ka näiteks Norrast, Namiibiast jne. Ta on kuulunud mitmete fotokonkurssite žüriidesse ning olnud paljudel kursustel koolitaja rollis. Sven Začek on kirjutanud ja fotodega illustreerinud kokku üle saja loodus- ja fototeemalise artikli. Ta on andnud välja kolm raamatut: “Kohtumisi metsloomadega”, “Värvide lend” ning “Pääsukese Eestimaa”. Vaata Sveni töid lähemalt tema veebilehel.

Sven Začeki sulest ja kaamerast on fotokursus.ee kursuse “Loodus- ja portreefotografia põhitõed” kaks peatükki: “Kuidas pildistada loomi” ja “Kuidas pildistada maastikke”. Samuti on Sven kirjutanud kompositsiooni põhireeglitest kursuses “Välklamp, kompositsioon ja teravus“.

Mina olen buduaari ja aktifotograaf Liisi. Oma esimese kaamera sain teismelise eas. Selleks oli vana ja raske Zenit. Kuna ma ei osanud esialgu sellega midagi peale hakata, läksin Nõmme Noortemaja fotoringi. Seal veetsin oma reede õhtud õppides säri, ava ja ISO ning ilmutasin pimikus oma esimesed fotod.

Buduaari ja aktifotograafiani  jõudsin natuke üle 3 aasta tagasi. Olin tavaline koduperenaine kes võttis kaamera et pildistada enda hobiks. Kuni mu sõbranna soovis teha sensuaalsemaid pilte oma tulevasele abikaasale. Nii see kõik algas. Käisin aktifoto workshopil, korraldasin modelliga pildistamise oma pooleli olevas korteris ning veel järgmise. Ja siis olidki juba võõrad inimesed kes soovisid ise minu kaamera ette tulla.

Sellel ajal ei olnud eestis veel fotograafe kes oleksid keskendunud just ja ainult buduaarile. Olid mõned aktifotograafid kuid sellist spetsialiseerumist veel ei olnud tehtud. Samas oli USA-s näha juba esimesi fotograafe kes olidki ainult buduaari fotograafid. Kui seal toimib siis miks mitte eestis mõtlesin. Praeguseks olen loonud Tartusse eesti esimese buduaari fotostuudio. Kogu stuudio on algselt loodud ainult selle stiili pildistamiseks, romantiline, avar ning hele. Nüüdseks on stuudio saanud 3 aastaseks ja mul on heameel jagada oma kogemust buduaarifotograafiast  ka teiega!

Sergei Zjuganov on auhinnatud reklaamfotograaf, kelle märkimisväärseimad tööd on kahtlemata autofotograafia valdkonnast. 

Sergei alustas oma teekonda 2001. aastal veel filmikaameraga, suurimaks tõukeks sellel teekonnal oli armastus autode vastu – välismaa autoajakirjades nähtud fotograafilised meistriteosed panid tahtma midagi sarnast korrata. Mõne aasta pärast oli fotograafia juba igapäevase sissetuleku allikaks. Sellest kasvas välja produktsioonifirma, mis aitab erinevatel Eesti ja lähiriikide ettevõtetel enda imagot ja müügitulemusi parandada.

Kirg autode vastu on aga endiselt tugev ja viimastel aastatel on Sergei hakkanud aktiivselt ka välismaa klientidele tellimustöid tegema, eelkõige Skandinaavias, Araabia Ühendemiraatides ja USA-s. Autofotograafia valdkonna kliendid, keda tasub välja tuua, oleks näiteks Audi, Lexus ja Porsche.

Jaak Nilson on lõpetanud Tartu 1. Keskkooli ning Tallinna 2. Tehnikakooli, kus õppis fotograafiks.

Fotograafina on ta töötanud kogu elu, sealhulgas ka näiteks kunagises kõmulehes Liivimaa Kuller. Kaastööd on Jaak teinud ajakirjadele Favoriit, Pere ja Kodu jms. Peamiselt jäädvustas ta Eesti tuntud inimesi. Pildistanud on ta alates matustest pulmadeni, majadest aerofotodeni. Paar aastat on Jaak tegelenud ka drooniga pildistamisega.

Mainimata ei saa jätta ka mitmeid CD ümbriste fotosid mille autoriks Jaak on olnud: Tuntumateks 1996 aastal tehtud Joala-Linna-Mägi mõlema CD pildid. Samuti Anne Veski ja Marju Läniku erinevad albumid. Viimased 10 aastat on ta keskendunud peamiselt arhitektuuri ja interjööri pildistamisele erinevate ehitusfirmade tellimusel.  Lisaks müüb oma pildipangast kui ka välismaa pildipankade kaudu fotosid nii reklaamiks, kalendritele, turisimiettevõtetele, jne. Teemadeks on loodus, linnavaaated, tööstus, ehitusobjektid ja inimesed tegevuses.

Eelmisest aastast hakkas Jaak aktiivselt telefoniga pildistama, sest parim kaamera on see, mis alati kaasas on. Olgugi, et telefon oma piiratud tehniliste võimalusega, kuid pideva kaasasolemisega nõuab ja pakub teistsugust lähenemist kui peegelkaamera. See loob omakorda uusi võimalusi. Sellest ajendatuna ongi Jaak telefoniga pildistamise koolitusteni jõudnud.

Fotomaailmaga on Marju kokku puutunud juba väiksest peale, mil spordifotograafist vanaisaga keldris pilte ilmutamas käidud sai. Tõsisema fotopisiku sai ta külge aga siis, kui leidis enda jaoks ka teise lemmiku – toidu ja kokkamise.

Et toit on miski, mis mitte kunagi teda külmaks ei jäta ja foto on midagi, mis võimaldab tekkinud emotsioone ja õiget atmosfääri edasi anda, ongi ta leidnud endale väljundi toidufotograafia näol, tehes kaastööd erinevatele ajakirjadele ja kokaraamatute tarbeks.

Marju tegemistel saab silma peal hoida ka tema blogis: Tassike.ee

Olen kindel, et fotograafia näol on tegemist ravimatu haigusega. Hariduse järgi peaksin tegelema hoopis
elektriga ja Tipis sai käidud veidi ka elektronarvutite hingeelu uurimas. 
Teadagi algas kõik sünnipäevaks kingitud kaamerast SMENA 8M. Oma esimese töömehe palga eest sai aga ostetud venelaste FED 5. Edasi ZENIT ET ja järelmaksuga juba karmim asi, KIEV 88. Rida jätkub: Nikoni Nikkormat ja esimeseks AF kaameraks Minolta Dynax 500si. Ühel hetkel sattusin tööle fotostuudiosse, sealt teise, nii see läks.

Nii umbes 2000-ndast aastast alates olen pulmafotograaf. Suved on väga töised. Talvel aga makstakse mulle “lobisemise eest” st tegelen koolitamisega. Leivanumbriks Adobe Photoshop professionaalidele ja Photoshop Elements fotohuvilistele. Ka kursused fotograafia põhitõdedest, välklampidest, fotode müügist pildipankades, pulmafotograafiast. Ning ka sellised programmid nagu Adobe Flash veebilehtede loomiseks, Adobe Premier professionaalseks videotöötluseks ja Premier Elements koduseks videomontaažiks.

Kõige esimesed pildid tegin aastal 2000. Kaks aastat veetsin Tallinna Sidekoolis fotograafiat õppides. 2010. aastal jätsin kõik teised tegemised kõrvale ja keskendusin ainult pildistamisele. Täna tegelen üha rohkem tehnoloogiaettevõtete ja avaliku sektori asutustega. Sõidan mööda Eestit ringi, päeva võin alustada Tallinnast ja õhtuks läbi Narva Tartusse jõuda. Pildipanga fotosid käin jahtimas põhjas ja lõunas. Samas pakub kodune Läänemaa küllalt pildistamislusti.

Kõige rohkem olen kaameraga Tallinnas, Pärnus, Haapsalus ja veedan suure osa oma ajast ratastel, 60 000 läbitud kilomeetrit aastas on päris kena number. Eesti pole liiga suur selleks, et mööda tehaseid, konverentse või ehitusfirmade objekte sõitmine märkimisväärne küsimus oleks. Peale ettevõtete tegelen perefotograafia ja pulmadega. Sellest moodustub üks tervik, sest aktiivsel inimesel on lisaks põhitööle ka pereelu ja ärihuvid. Nii kohtungi samade inimestega nende pulmas, peresessioonil, mõne ettevõtte nõukogu pildistamisel, tootefoto sessioonil või turismiettevõttes. Väikest osa sellest kõigest saad vaadata minu veebilehel.

Kaamerat on Toomas käes hoidnud alates poisipõlvest, kuid loodust hakkas läbi pildiotsija vaatlemaumbes aastal 2003. Kontoritöö kõrvalt ja meetrites slaidifilmi põletades leidis ta end sõpradega nii mõnelgi varahommikul järjekordses uduses rabas päikesetõusu ootamas.

Ega tol ajal konkreetset suunda või teemat olnudki. Tõmbas see, mis ilmselt igat loodusfotograafiaga alustajat – udused maastikud, kuldsed päikesetõusud ja veripunased loojangud. Ning muidugi makromaailm.

Tänaseks on foto- ja videograafiast saanud Toomase igapäev. Olgu selleks siis varjest kotkaste passimine, kaameraga metsas müttamine või hoopis kliendi soovide järgi nii elus kui eluta objektide jäädvustamine.

Mina, Hele-Mai. 40 aastane kolme lapse ema. Olen töötanud fotograafina ajakirjades Stiil, Stiina, Favoriit, Oma Maitse, Eesti Naine, Anne ja Stiil, ning nüüd, minu praegune armastus Pere ja Kodu. Muuhulgas olen andnud välja terve hulga raamatuid, teinud kaastööd pea kõigi väljaannetega, pildistanud plaadikaasi ja reklaamplakateid. Katsetanud ka ajakirjaniku, köögi-ja kultuuritoimetaja ametit.

Fotograafiaga olen tegelenud peatselt juba 22… jah tõesti 22 aastat. Kui muidugi jätta välja lapsepõlves pimikus veedetud maagilised tunnid. Pihud higised, et millal see ime sünnib ja naabri koera kujutis ilmubki fotopaberile. Selle müstika kogemine ei lähe meelest.

Fotograafina olen katsetanud väga paljusid valdkondi. Alul, nagu kõik noored ja vihased, pidades ainuvõimalikuks teha kunsti ja ainult kunsti. Siis pisut leebudes ja pildistades aastaid moodi. Kust loogiline areng viis mind hoopis inimese endani ning hoopis põnevamaks sai portree ja päriselu kui ülemäärane konstrueerimine ja stiliseerimine.

10 aastat tagasi, saades riburada kolm vahvat poega. Keeras eluraamat kuidagi iseenesest uue lehekülje. Minu armastuseks sai hoopis toidufoto. Sest süüa mulle väga meeldib ja toit ei jookse eest ära ka. Ju ma siis vajasin pisut stabiilsemat portreteeritavat.

Ja nüüd, minu praegune elu. Põhitöö ajakirjas Pere ja Kodu, kus jooksen aina pisikeste staaride järel. Pluss kodune elu, kus ka jõudumööda üritan mõne pildi teha. Pluss raamatud, mida igal aasta ka ikka paar tükki on välja tulnud. Neist otseselt lastega seotud “Toidud, mida lapsed tõesti armastavad”, “Ehedad Elamused Eestmaal”, “Söögivahetund, koolikokkadelt kodukööki” ja palju teised.

Pärast kõiki neid aastaid võin ennast vist tõesti profiks pidada. Täna pildistan lapsi lausa iga päev.

Kellele veel võiks usaldada nii vastutusrikka ülesande kui seda on fotograafia põhialuste lihtne ja selge estilus fotokursuse formaadis. Photopointi ajaveebi peatoimetajana päevatöös ning panoraamfotograafina muul ajal ümbritseb Laurit pidevalt fotograafia. Lisaks heale visuaalsele tajule on Lauril imepärane oskus ka kõige keerulisem teema lihtsalt mõistetavaks teha. Samm-sammult ja aste-astmelt juhatab ta sind fotomaailma nii et sa endalegi märkamatult järsku selle kõige sees oled.

Urmas Tartes ei nimeta end fotograafiks vaid hoopis loodusemeheks. 2010. aastani Eesti Maaülikoolis Zooloogia ja Botaanika alal professorina töötanud mehe kireks on pisikesed putukad, keda ta suurepäraselt tunneb  ning pildile püüda oskab.2009. aastal võitis Urmas Tartes Londoni loodusloo muuseumi aasta fotograafi tiitli fotoga, mis kujutas lumekirpu oma elukeskkonnas – mikroskoopiliselt pisikeste lumehelveste vahel.

Urmas Tartese kursus “Makrofotograafia” on teadaolevalt kõige põhjalikum ja terviklikum makrofotokursus, mis kunagi eesti keeles ilmunud. Vaata kursust siinsamas, fotokursuse veebilehel.

Andrus Kannel lõpetas 2001. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonna. Sellest ajast alates töötab TKK fotostuudio meistrina ja tegutseb vabakutselise fotograafina.

Tema töönäited on üleval veebiaadressil andruskannel.planet.ee

Fotograafiaga olen tegelenud isa vannitoa-pimikute jälgedes alates 1990-ndatest aastatest. Peale gümnaasiumi lõpetamist tekkisid akadeemilised huvid ning aastal 2003 lõpetasin Tartu Ülikooli Usuteaduskonna. Fotograafia-armastus jäi siiski alles ning praegu õpin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafiat, teen kunsti ja reisin. GIMPiga olen tuttav 2000. aastast ning pidevalt seda programmi oma töödes ja tegemistes kasutanud. Marge tööde ja tegemistega saad tutvuda tema blogis.

Jaak Põderi tõsisem fotohuvi algas digitaalsete peegelkaamerate laiema levikuga aastal 2004. Pildistab peamiselt mutukaid ja linde, viimasel ajal järjest rohkem ka taimi.

Koostöös Urmas Tartesega on Jaagult ilmunud mutuka(foto)raamat „Legendiloomad“ (Varrak, 2008). Ta on juhendanud ka mitmeid algajate loodusfotokursusi.

Jaak Põder on kirjutanud sissejuhatava peatüki makrofotograafiasse kursuse “Loodus- ja portreefotograafia põhitõed” koosseisus

Silver on fotomaailmas olnud igapäevaselt aastaid – varasemalt pikalt Photopointi veebipoe sisuhaldurina ning Photopointi ajaveebi kaastöötajana on ta kätt hoidnud fotomaailma tuiksoonel. Lisaks sellele oli ta terve aasta jagu Photopointi ajaveebi peatoimetaja ning toimetas maakeelsete digiülevaadete lehe Digitest.ee ülevaateid ning Fotokursus.ee portaali fotokursuseid.

Piltidega toimetamine on olnud minu igapäeva osa juba pea 10 aastat. Iga päev puutun kokku kas pildistamise, piltide töötlemise või nende printimisega.

Seega võib öelda, et fotograafiast on saanud ajapikku  minu elukutse. Suurem huvi tekkis 2000. alguses reisimise käigus, kui pisikesest kompaktkaamerast tulnud pildimaterjal ei kandnud üle emotsioone, mida kogesin reisides ja erinevaid paiku külastades.Mõeldud-tehtud – järgmiseks reisiks oli soetatud juba korralikum kaamera, mis pildistas ka juba töödeldavat materjali. Paar aastat hiljem leidis fotokotti tee juba esimene peegelkaamera ning ühel ilusal päeval avastasin, et aastatega kogutud teadmised ja kogemused teenivad mulle igapäevast leiba fotograafina. Hetkel tegelen peamiselt arhitektuurifotograafina, pildistades erinevate asutuste tarbeks kinnisvara müügiobjekte. Kinnisvara pildistamise üheks lahutamatuks osaks on saanud täna ka aerofotograafia ehk droonifotograafia, mille kohta on valminud ka põhjalik kursus ning tutvuda on sellega võimalik sellel samal leheküljel.

Arbo Rae on eelkõige maastikufotograaf, kuid tegev ka teistes fotovaldkondades.

Fotograafiaga alustanud aastal 2006, aastast 2018 tegutseb vaid fotovaldkonnas. Endise sportlasena on Arbo palju liikunud erinevates Eestimaa kaunites paikades ning kasutab saadud kogemust heade ja mitte ülepildistatud kohtade leidmiseks. Tema maastikupildistamise töötubades on võimalik õppida nii algajatel kui ka edasijõudnumatel maastikupildistamist ehedas looduskeskkonnas – ehk siis kuidas olla olla õigel ajal õiges kohas ning kuidas tehtud pildid järeltöötlusega veelgi kaunimaks muuta.

www.arborae.com
fb.com/arbophotography
instagram.com/arborae

Huvi portreefotograafia vastu oli see, mis mind algul sellesse põnevasse maailma tõmbas. Võimalus luua midagi täpselt oma nägemuse järgi ja näha teisi tulemuse üle rõõmustamas tekitas minus tunde, mis motiveeris seda teekonda jätkama. Aastaid hiljem tärkas minus huvi ka videograafia vastu. Ei läinud kaua kui mõistsin, et video on võimsam meedium loo jutustamiseks ning inimestes emotsioonide esile toomiseks. Just sellel põhjusel on minus kirg videograafia vastu oluliselt tõusnud. Nüüdseks tegelen videograafia ja fotograafia erinevate valdkondadega võrdselt. Hobi korras loon sisu Sihtpunkti kontole erinevatel sotsiaalmeedia platvormidel. Lisaks olen olnud 2021. aasta suve Visit Estonia sisulooja ja teinud mitmeid erinevaid toote ülevaateid Photopointi ajaveebi ja digitest.ee portaali.

sihtpunkt.ee

instagram.com/sihtpunkt