Eelmine kord kirjutasin siin fotokursuse blogis sellest, milliste objektiividega ma ise kõige enam päevaliblikaid pildistanud olen. Liblikate pildistamise teises loos võtan vaatluse alla suvel ilmunud raamatus „Eesti päevaliblikad“ kasutatud üldosa fotode ISO tundlikkuse.

ISO kasutamise kuldreegel kõlab: “Kasuta nii madalat ISO tundlikkust, kui võimalik”. Teame ju hästi, et madalama ISO tundlikkus korral on sensorilt saadav pildisignaal vähima võimaliku müraga. Päevaliblikad tegutsevad päeval ja nende pildistamine toimub ajal, mil valgust on rikkalikult. Piltide statistika on aga kuiv ja konkreetne. Kasutatud ISO tundlikkuse esikolmik on 1600, 800 ja 400. Madalaimat ISO tundlikkust 100 on kasutatud üksnes 12 pildi korral – 8 digipilti ja 4 slaidi. 75 fotot 104-st (72%) on tehtud ISO tundlikkusega 800 ja enam (Tabel 1).

Tabel 1. Raamatu üldosa fotodel kasutatud ISO tundlikkus

Tabelist nähtub selgelt, et kuigi ISo kuldreegli järele peaks hea pildikvaliteedi saamiseks pildistama madalaima tundlikkusega, on enamik raamatus tehtud pilte pildistatud tundlikkusega ISO 800 või enam. Mis siis on see, mis tingib päevasel ajal kõrge ISO tundlikkuse kasutamise?

Teravusulatus vajab väikest ava

Liblikad on suhteliselt suured putukad. Näiteks meie suurima päevaliblika, pääsusaba tiibade siruulatus on ligikaudu 70 mm. Temaga kaadri (24×36 mm) täitmiseks vajame suurendust ligikaudu 0,4×. Pääsusaba keha läbimõõt on 5 mm. Kui liblikas hoiaks tiibasid ja tundlaid ideaalselt paralleelselt keha kõrval vajaksime pealtvaates pildistamisel teravusulatuseks umbes 2,5 mm (pool keha läbimõõdust). Piisava teravusulatuse annaks sellisel juhul ava 5,6.

Meie väikseima liblika – pisi-sinitiiva tiibade siruulatus on 23 mm. Et temaga piisavalt kaadrit täita, vajaksime vähemalt 1× suurendust. Pisi-sinitiiva keha läbimõõt on 2 mm ehk ideaaljuhul vajaksime teravusulatust 1 mm. Siin annaks piisava teravusulatuse ava 8.

Paraku ei käitu liblikad ideaalset. Nad ei hoia kunagi tiibasid ega tundlaid täpselt paralleelselt keha kõrval. Nende tiivad pole ideaalne tasapind. Keha külgedelt ulatuvad välja jalad, mis võiks samuti teravad olla. Kui pildistame otsevaates portreed, siis on sobiliku teravusulatuse saavutamine hoopis keeruline.

Nõgeseliblikas hoiab oma tiibasid nurga all. Keha on terav, kuid tiivanurgad jäävad juba ebateravaks. Canon EOS 5D Mark II, EF180mm f/3.5L Macro USM, f/11, 1/400 s, ISO 800, käest.

On harv juhus, kui liblikad hoiavad oma tiibasid paralleelselt keha kõrval. Kaanefotoks saanud päeva-paabusilmaga see nii läks ja kogu liblikas on pildil terav. Canon EOS 5D Mark III, EF100mm f/2.8L Macro IS USM, f/13, 1/400 s, ISO 1600, monopood.

Praktikas olen kasutanud vähemalt ava 11, võimalusel ka 13. 0,4× suurenduse juures annab ava 11 teravusulatuseks 6,4 mm, 1× suurenduse juures 1,45 mm. Tegelikult on sedagi napilt.

Liikumise külmutamine vajab lühikest säriaega

Päevaliblikate pildistamisel peame lisaks teravusulatusele arvestama veel ka liikumisega. Liblikas liigub, tuul kõigutab kõrsi või oksi, millel liblikas istub. Kaamerat saab heal juhul toetada monopoodiga. Vahel saab pildistada vaid kaamerat käes hoides. Vahet pole, kas liigub liblikas või kaamera – igasugune liikumine vähendab pildi teravust. Selleks, et liikumise põhjustatud ebateravust vähendada tuleb säriaeg saada võimalikult lühikeseks. Välklambi kasutamisest päevasel ajal poleks kasu.

Et saavutada üheaegselt väike ava ja lühike säriaeg, peamegi tõstma ISO tundlikkust isegi keskpäevase päikesevalgusega pildistades.

Valgetähn-pajuliblika pildistamiseks hoian kaamerat käes ja toetun küünarnukkidega maapinnale. Lauspäike võimaldab kasutada portree jaoks vajalikku väikest ava ja kõrge ISO tundlikkus tagab lühikese säriaja. Canon EOS 5D Mark III, EF180mm f/3.5L Macro USM, f/14, 1/1000 s, ISO 3200.

Raamatusse läinud pildid on tehtud kolme erineva Canon EOS 5D mudeliga. Arusaadavalt on erinevate kaamerate ISO-müra suhe erinev. Seetõttu kasutasin näiteks ISO 3200 vaid 5D Mark III-ga. 5D klassik-uga pildistades piirdusin ISO-ga 800.

Madala ISO-ga pildid

Raamatus on siiski ka madalamate ISO tundlikkustega tehtud pilte. Kuni 400 ISO tundlikkusega pildid ongi tehtud enamikus kas kolmjalalt või välklampi lisavalgusallikana kasutades.

Väike-kärbtiiva nukk püsib pikalt paigal. Pilt on tehtud tubases stuudios kolmjalalt. Moonde pildistamiseks tuleb röövik kodus nukuks kasvatada. Canon EOS 5D Mark III, EF180mm f/3.5L Macro USM, f/14, 2,5 s, ISO 100.

Artikli autor on loodus- ja makrofotograaf Urmas Tartes. Vaata ka Urmase põhjalikku “Makrofotograafia” kursust siinsamas fotokursus.ee veebilehel.