Kiire säriajaga piltide tegemine tundus mulle midagi, mille jaoks on kindlasti vaja spetsiaalset tehnikat, stuudiot ja muid asju. Tegelikult on võimalik saavutada efektne tulemus suhteliselt lihtsalt. Võimalusi oma võttepaika üles ehitada on mitmeid, siinkohal kirjeldan, kuidas on sündinud ülalolev foto veepiisast.
Stuudiopaigaks valisin lihtsalt ühe toanurga. Kasutasin digipeegelkaamerat, statiivi, parim oleks objektiiv fookuskaugusega umbes 300mm (mina sain hakkama ka suumobjektiiviga 18-105mm) eraldiseisvat välku, mingit värvilist pilti, anumat kuhu käib vesi, mingi pikem pulk (näiteks harjavars) kuhu kinnitub kilekott kus on vesi ja kuhu on torgatud nõelaga väike auk. Lisaks kaks tooli, mille seljatoele see pulk toetuma hakkab.
Selline oli üldiselt minu seade. Kaamera koos statiiviga asetus selle ette ja oli lauast natuke kõrgemal. Sellise seade puhul me valgustame veetilga asemel hoopis tausta, mis omakorda annab veepiisale tooni.
Kasutatud taustapilt oli suhteliselt tumedates toonides, põhivärvideks roheline,must ja punane. Anumaks kasutasin ma plekist karbi kaant, mis andis fotodele mulle meeldiva metalse kuma ja peegeldas ilusti ka tausta tooni. Metalne peegeldus andis ka pildile sinaka üldtooni.
Õige teravustamispunkt on oluline. Seetõttu sai määratud ära veepiisa kukkumiskoht. Seejärel tuleb objektiiiv teravustada täpselt sellele kukkumiskohale. Lõpuks tuleb objektiiv kondlasti lülitada manuaalsele teravustamisele. Selles punktis on oluline, et ka statiiv oleks stabiliseeritud. Alguses sai kasutatud ava 8 kuid hiljem ava 16, mis osutus paremaks.
Säriaeg oli 1/250 ning ISO 100. Kasutasin suumobjektiivi 18-105mm (parem oleks olnud umbes 300mm) seetõttu sai järeltöötluses pilte lõigatud. Proovisin pildistada nii kaugjuhitava puldiga kui ka manuaalselt kaamerast. Kaamera päästik ostus üllataval kombel mugavamaks sest veepiisa kukkumist oli kergem ajastada.
Kindlasti ei ole see tehnika kärsitule inimesele, sest õige hetke tabamiseks võib kuluda päris palju aega ja energiat, aga tulemus on huvitav ja vaeva väärt.
Tekst ja fotod: Signe Milkov
