Teravus on fotograafias trikiga nõks. Vahel on teda absoluutselt tarvis, mõnikord pole ta üldse oluline ja juhtub ka, kui teravust pole maksimaalselt, kuid siiski piisavalt. Maastikufotograafias on teravus praktiliselt alati nõutud kaup, vaid väga harva ja väga spetsiifilise motiivi juures ei mängi teravus olulist rolli. Piilume seekord nõutud kaupade osakonda.
Viljapõllumotiiv otse kaamera ees asuva esiplaaniga. Lõplik võte: Nikon D800E + Nikkor 18-35mm @ 18mm. F16, 1,3s, ISO 100.
Plaat-, keskformaat- jt manuaalsete kaamerate omanikud mõtlesid teravusele ja teravustamisele hoopis teistmoodi kui tänapäevased digipeeglite kasutajad. Fotokoolituste läbiviimisel omandatud kogemus näitab, et algaja fotograaf on tihti oma tehnika ori. Kadreeringu tingib aktiivne teravustamispunkt (tavaliselt keskmine või on lubatud teravustamiseks sobiv koht kaameral hoopis automaatselt valida), teravusulatust jätkub nii palju nagu kaamera otsustab (automaatne ava valik). Tulemuseks on ülesvõte, mis vajab hiljem arvutis ümberkadreerimist ja ei sobi ka suuremaks väljatrükiks, sest teravusulatus on liiga kitsas.
Ega teravusulatuse tunnetamise õpetamine maastike pildistamiseks ei olegi nii kerge. Filmiajastul oli sobivaks hüüdlauseks: “F22 and be there!”. Enamikel juhtudel andis F22 tõesti piisava teravusulatuse ilma fokuseerimise kohta valimata. Kaamerale väga lähedal asuva esiplaani puhul ei pruukinud aga seegi ideaalset tulemust anda.
Tänapäeva digiaparaadid suudavad edastada detaile, mida 35mm film ei suutnud, mistõttu on tuimalt F22 kasutamine vale samm, sest sellisel juhul on pildi üldise teravuse kadu juba silmaga märgatav. Soovitan igaühel teha test avadega F8, F11, F16 ja F22. F8 ja F11 on kindlasti teravamad kui F16 ja F22. Seepärast ei soovi mina, ega soovita ka teistel ilma tungiva vajaduseta neid avasid kasutada.
Teravusulatuse juures on oluline teada, mismoodi ta käitub. Teravusulatus jaguneb teravustamiskohast 1/3 ettepoole ja 2/3 tahapoole. Siit tulenebki tavaline viga maastike pildistamisel, kui kasutatakse keskmist punkti. Selle abil teravustatakse motiivi keskele ja näiteks F11 puhul ei jagu siis teravusulatust piisavalt kaadri algusesse, kuivõrd taga läheb teravusulatus lõpmatusse ja ühtlasi raisku. Piltnik kontrollib nüüd ekraanilt fotot ja avastab, et esiplaan pole piisavalt terav, mistõttu tuleb kasutusele võtta väiksem ava, näiteks F16 või F22. Nüüd võib teravusulatusest piisata, aga pildi üldine teravus kannatab.
Üks võimalus on kasutada teravustamispunkti, mis asub motiivi kolmandikul. Tihti on need aga algajatele mõeldud fotoaparaatidel vähetundlikud ega suuda õigesti teravustada. Sageli asub aga motiivi kolmandikul vesi, millele teravustada on äärmiselt keeruline.
Esimene võte oli avaga F11 ja alumisele kolmandikule jääva teravustamispunktiga. Suurendus näitas, et esiplaan on liiga ebaterav.
Tõepoolest, teravus oli liialt taga.
Minu soovitus on kombineerida tänapäeva tehnoloogia vanamoodsa käsitsi teravustamisega. Nimelt on enamikel kaameratest olemas “Live view” režiim. Selles režiimis on võimalik sättida teravus täpselt niimoodi, et kaetud oleks nii esi- kui ka tagaplaan. Lihtsaks teeb asjaolu see, et võrreldes kaamera ava eelvaate režiimiga, mis sulgeb ava ja pakub seeläbi võimaluse teravusulatust hinnata
(Minu arvates ava eelvaade olnud alati üks täiesti kasutu režiim, sest ava kokku surudes muutub pildiotsija nii pimedaks, et pole võimalik aru saada, kas teravust on piisavalt või mitte. NB: Peegelkaamerate kasutamisel rakendatakse töös alati täisava, alles päästiku vajutusel annab kaamera objektiivile käsu ava selliseks sättida nagu kasutaja on soovinud. Valitud ava ei kasutata peamiselt autofookussensori valgusvajaduse tõttu. Mitu korda pimedamas ei suudaks kaamera lihtsalt fokuseerida. Muidugi oleks siis ka pildiotsijast äärmiselt pime vaade.)
LiveView režiimi olemasolu muudab aga teravusulatuse eelvaade väga kasulikuks tööriistaks. Nagu juba öeldud sai, saab “Live view” režiimis ISO tõstes reaalse valgustatusega ülevaate teravusulatusest. Nüüd kulub vaid minut-paar peenviimistluseks ja ongi vajaliku teravusulatusega foto käes.
Aktiveerisin nüüs “Live View” režiimi ja teravustasin käsitsi ettepoole. Esiplaani teravus paranes, kuid polnud siiski veel piisav.
Tagaplaani teravus muutus olematuks.
“Live view” režiimi kasutades on ka täpselt näha, millal teravusulatusest puudu tuleb ja millal tuleks ava kokkupoole panna. Kohe pole tarvis F11 pealt F16 peal hüpata, sest seal vahel on veel sellised vahvad avad nagu F13 ja F14. Head sobivate avade avastamist ühendamaks tänapäevane “Live view” fotograafia algusaegadest pärit käsitsi teravustamisega.
Lõpuks jõudsin avani F16, mis andis motiivi pearõhule ehk esiplaanile hea teravuse ning ka tagaplaan jäädvustus rahuldavalt.
Teravam tagaplaan oleks siin nõudnud juba perspektiivikontrolliga objektiivi, sest esiplaan oli tõesti objektiivi esiläätsest kõigest paarikümne sentimeetri kaugusel.
Tekst ja fotod: Sven Začek
Sven Začek on auhinnatud Eesti loodusfotograaf ning looduse- ning fotopõhise veebiportaali looduspilt.ee üks asutajatest ja eestvedajatest. Sven Začeki sulest ja kaamerast on ilmunud fotokursus.ee kursuse “Loodus- ja portreefotografia põhitõed” kaks peatükki: “Kuidas pildistada loomi” ja “Kuidas pildistada maastikke”. Samuti on Sven kirjutanud kompositsiooni põhireeglitest kursuses “Välklamp, kompositsioon ja teravus“.
