Tänaseks on videofunktsioon olemas kõikidel uutel peegelkaameratel. Peegelkaameraga tehtud videoid on kõik kohad täis – alates tele-eetrist lõpetades YouTube`iga. On palju näidisvideoid, mis demonstreerivad peegelkaamerate suurepärast videovõimekust. Tõepoolest – nende aparaatidega filmitu on niivõrd kvaliteetne, terav, kontrastne värviküllane ja professionaalne. Kolme aasta eest oli sellist pilti võimalik filmida vaid hirmkalli profitehnikaga. Nüüd on meie valdustes aga Hollywoodi stuudioid vallutav tehnika, mille võib kätte saada juba vähem kui 1000 EUR eest. On see videofunktsioon peegelkaamerate sees ikka nii roosiline, kui pealtnäha paistab? Siin on 7 põhjust, miks peegelkaamera filmimise jaoks ei kõlba.
7. Heli
Peegelkaamerate salvestatav heli ei kõlba kuskile. Niipea, kui tekib soov filmida midagi sellist, mis ka pisut järeltöötlust vajab, tuleks mõelda seega ka välise mikrofoni hankimise peale. Kuid oh häda – soodsamatel peegelkaameratel ei olegi ju välise mikrofoni pesa. Keskklassi peegelkaameratel see küll on, kuid AGC (auto gain control e automaatne helitugevuse võimendaja) jätab video heliribale häiriva digimüra, muutes uhkemagi välise mikrofoni vaat et kasutuks.
Välist mikrofoni saab probleemideta kasutada kallimatel kaameratel, mille puhul on võimalik helitugevuse nivood manuaalselt seada (Canon EOS 60D, 5D Mark II), sealgi tähendab kvaliteetne heli aga nõmedat lisakulutust. Soodsamate peegelkaamerate puhul jääb üle kasutada hirmkallist eraldi helisalvestit või filmida selliseid klippe, kus keegi midagi ei räägi ja millele saab järeltöötluses muusika taustaks lisada.
6. Aliasing ja moiré
Peegelkaamera sensoril on tohutu palju piksleid. 12 MP, 14 MP, 16 MP… Full HD videoklipi (1920 x 1080 px) jaoks ei lähe aga vaja rohkem kui 2 MP. Kuidas käitub sellises olukorras kaamera? Ta jätab lihtsalt video salvestamisel piksliridu vahele. Vähesed asjassepühendatud teavad täpselt kui palju, kuid arvatavasti salvestab (Canoni peegelkaamera) videot iga kolmas pikslirida. Selliselt saadud piksliread pressitakse horisontaalselt kokku ning kombineeritakse lõppkaadriks.
Selline tehniline lahendus, mis on leiutatud üle saamaks fotograafia jaoks optimeeritud sensori iseärasustest, toodab soovimatuid kõrvalefekte nagu aliasing ja moiré. Aliasing on nähtus, kus kontuursete teravate joonte tihe koospaiknemine tekitab kaadris silmatorkava ja häiriva virvenduse. Samal põhjusel tekib moiré – värviline, vahel ka täpiline virvendus kontuursetel, peene mustriga ja hästi fookuses olevatel aladel. Eriti just aliasing tuleb hästi nähtavale selles Point TV videos, kus Ardo oma uhke peenikese mustriga pintsakuga pilku püüab:
5. Tarretiseefekt
Tarretiseefekt (ingl. K Shutter Rolling) tekib samuti fotode pildistamiseks optimeeritud suure sensori tõttu. Erinevalt CCD sensorist ei salvesta CMOS sensor kaadrit kõik pikslid korraga vaid umbes nagu skanner – mingi hulk piksliridu ülevalt alla. Seetõttu tekib efekt, kus kiiresti liikuvad objektid võivad ühes kaadris olla mitmes erinevad kohas. 24 ja enam kaadrit sekundis jooksval videol näeb selline asi välja nii, et tekib tunne nagu pilt veniks nagu kumm või kõiguks nagu tarretis. 5D Mark II ja 7D kaamera näitel presenteerib seda efekti Suurbritannia filmitegija Philip Bloom: (Rolling Shutter näide tuleb video esimesel minutil)
4. Fotoobjektiivid
Praegusel ajal toodetavad fotoobjektiivid esindavad kõige keerulisemaid optilisi süsteeme, mis üldse loodud. Sisseehitatud värinastabilisaatorid, autofookusmootorid, elektrooniliselt seatav ava… Enamik nendest suurepärastest funktsioonidest ei mängi aga video filmimise juures mingit rolli, mõned aga töötavad lausa mugava video filmimise vastu.
Fotoobjektiividega ei ole (ilma lisatarvikuteta) võimatu sujuvalt suumida, nende teravustamisrõngad on sujuvaks käsitsi teravustamiseks liiga lühikese käiguga või loksuvad, nendes kasutatud optika ja tehnoloogia muudab nad video jaoks mõttetult kalliks sest hea videopildi jaoks ei ole vaja ülikõrge eraldusvõimega klaasi või autofookusmootorit.
Minu unistuste objektiiviks on valgusjõuline, võimalikult lähedale teravustav ligikaudu 24 mm fookuskaugusega objektiiv, pika sujuva teravustamisrõnga käiguga, värinastabilisaatoriga ja ilma autofookuseta. Kahjuks ei ole ma sellist objektiivi veel kusagilt leidnud.
3. Failide kompressioon
Kes on digipeegliga midagi filminud, see teab, et ka 8 või 16 GB mälukaart on väga kiire täituma. Videofailid on suured. Canon – ning viimasel ajal ka Nikon – kasutavad oma video puhul H.264 4:2:0 formaati. Andmeedastuskiiruseks on neil videofailidel umbkaudu 48 mbps, mis on päris hea kvaliteedinäitaja (võrreldes parimate AVCHD kaamerate (Sony ja Panasonicu hübriidkaamerad) 25 mbps kiirusega).
Need infot täis failid pakitakse aga niivõrd tihedalt kokku, et ilma lahti harutamata neid töödelda mõistlik ei ole. Seega tuleks enne töötlemist algne RAW materjal konvertida hästi töödeldavateks videofailideks – need hästi töödeldavad videofailid on aga 2x suuremad kui algsed klipid. Algajal on juba filmitud failidega edasi toimetamine keeruline ja segadusttekitav ning enamasti jäävad filmitud klipid lihtsalt kõvaketast ummistama. Seda senikauaks, kui kõvaketas hävineb ja tähtsad videod digitaevasse lendavad.
2. Ergonoomika
Peegelkaamera on disainitud mugavaks pildistamiseks. See on stabiilne siis, kui see vastu nägu suruda – filmida aga nii ei saa. Peegelkaamera kere juures ei ole tehtud mitte midagi, mis muudaks video filmimise mugavamaks. Tulemus on ilmne – selleks, et peegelkaameraga filmides käed ära ei väsiks ja pilt stabiilne saaks, on vaja kõikvõimalikke lisatarvikuid, mille hind soodsama digipeegli hinna mitmekordselt ületab.
Kõige lihtsam viis muidugi on filmida statiivilt. Dünaamilisemate kaadrite jaoks ning reportaaži tarvis on aga leiutatud kõiksuguseid õlasüsteeme (shoulder rig), mis muudavad peegelkaamera umbes samamoodi käsitletavaks nagu professionaalse videokaamera. Õlasüsteemide külge saab siis kinnitada igasuguseid muid abimehi nagu väline monitor või follow focus. Mis need veel on? Kohe seletan.
1. Teravustamine
Peegelkaamerad ei teravusta filmimise ajal automaatselt. Tegelikult see väide päris õige ei ole. Nikoni kolm uuemat peegelkaamerat (D3100, D7000 ja D5100) teravustavad küll, kuid väga halvasti ja aeglaselt. Teiste peegelkaameratega aga tuleb video filmimise ajal teravustamiseks kasutada objektiivi teravustamisrõngast ja omaenda sõrmi. Ehk – teravustada käsitsi.
Käsitsi teravustamine ei ole aga peegelkaameraga sugugi nii lihtne. Fotograafia jaoks valmistatud objektiivide teravustamisrõngad on sujuvaks ja täpseks filmimise ajal manuaalseks teravustamiseks liiga lühikese käiguga ning pahatihti lihtsalt logisevad. Ilma õlatoeta või statiivita teravustades väriseb kaamera tavalisest veelgi enam. Pisikese ekraani pealt on aga korrektset teravust väga raske hinnata.
Ka teravustamisprobleemi lahendamiseks on välja mõeldud kõikvõimalikke lisatarvikuid. Kaamera LCD-ekraani külge kinnituvad optilised pildiotsijad, mis suurendavad LCD-ekraani pilti. Välised monitorid, millelt paistev suurem pilt aitab korrektselt teravustada. Nn follow focus abimehed, mis kinnituvad reeglina õlasüsteemi külge ning mis lubavad hammasrattaülekannet kasutades eraldi ratta abil keerata objektiivi teravustamisrõngast sujuvamalt ja täpsemalt. Algaja videograaf aga võib püüda hoida ava võimalikult kinnise või filmida statiivilt staatilisemaid kaadreid kus teravuse muutumine muutub koos kaadrivahetusega.
Kokkuvõte
Peegelkaameraga ilusat videot filmides satub algaja videograaf probleemide otsa, mis varieeruvad seinast seina. Probleemseks võib osutuda pildikvaliteet, sujuva liikumise loomine, heli, failide töötlus jne. Mõned nendest probleemidest on triviaalsed ja lihtsasti lahendatavad. Mõnedest üle saamine vajab eeltööd ja raha.
Peegelkaamera on imepärane vahend filmimiseks. Ka täiesti tavaline hobifotograaf saab peegelkaamera abil luua filme, mis kolme aasta eest ainult hirmkalli profitehnikaga võimalikud olid. Algaja peegelkaameraga filmija peaks aga teadma kõiki probleeme, mis peegelkaameraga filmides ette tulla võivad. Samuti lahendusi nendele probleemidele. Kõiki selles artiklis kirja pandud probleeme ja nende mitmeid lahendusviise käsitleb professionaalne foto- ja videograaf Toomas Ili oma algajaile suunatud videokursuses „Filmime peegelkaameraga. Algkursus“. Kui sind peegelkaameraga filmimine huvitab, siis sellest paremat kohta alustamiseks ei ole.
Video, millest kõik alguse sai. Vincent Laforet`i poolt filmitud esimene Full HD video Canon 5D Mark II peegelkaameraga. Videot vaadati esimese nädala jooksul enam kui 2 miljonit korda. See demonstreeris kõigile, milleks peegelkaamerad võimelised on:
