Lühike definitsioon
Ava on õhukestest lamellidest koosnev konstruktsioon objektiivi sees. Avanedes ja kokku tõmbudes võimaldab ava kontrollida: 1) Läbi objektiivi tulvava valguse hulka; 2) Valguskiirte murdumisnurka (teravusulatust).
Ava on eriti hästi näha valgusjõuliste fiksobjektiivide sees nagu see siin ülal (Pentax 77mm f/1,8 Limited). Kui tahad oma objektiivi sees avalamelle näha, siis lülita kaamera käima, vali manuaalne särirežiim, sea avaarvuks näiteks 14 ning vajuta teravusulatuse eelvaate nupule, mia tavaliselt asub objektiivi juures. Samal ajal objektiivi esiläätsest sisse vaadates peaksid nägema, kuidas avalamellid objektiivi sees nupuvajutuse peale kokku tõmbuvad (kui sa ei tea, kuidas seada kaamera manuaalrežiimile, muuta ava või kahtled teravusulatuse eelvaaate nupu asukohas, siis on viimane aeg lugeda läbi oma kaamera kasutusjuhend. See on palju targem raamat, kui pealt paistab).
1. Ava ja foto heledus ehk säritus
Mida lahtisem ava on, seda rohkem valgust jõuab mingi säriaja vältel sensorini ning seda heledama valgustatusega on pildistatud foto. Mida kinnisem ava on, seda vähem valgust jõuab mingi säriaja vältel sensorini ning seda tumedam on pildistatud foto. Seega on ava fotograafi jaoks teine vahend (esimeseks on katik sensori ees (säriaeg)), mõjutamaks pildi heledust ehk säritust.
2. Ava ja teravusulatus (valguskiirte murdumisnurk)
Avaaugu suurus määrab ära valguskiirte murdumisnurga. Viimasest oleneb aga teravusulatus – üks olulisemaid kvalitatiivseid foto omadusi. Nimelt – mida suurem on avaauk, seda väiksem on teravusulatus pildistatud fotol. Mida väiksem on avaauk, seda suurem on teravusulatus pildistatud fotol.
Klassikalise portreefoto pildistamisel kasutatakse suurt ava. Miks? Selleks, et rõhutada olulisimat pildil – portreteeritava inimese nägu – ning jätta uduseks kõik näost tagapool olev, et see ei pääseks vaataja silma häirima. Teravusulatust võib portreefotol olla vaid pool sentimeetrit, kuid sellest täiesti piisab. Muidugi ei ole sel juhul portreteeritava ninaots ja kõrvad enam sugugi teravad – seetõttu tuleb hoolikalt valida teravustamispunkt. Inimese puhul on teravustamispunktiks alati silmad.
Canon EOS 550D + smc Pentax FA 77mm F1,8 Limited. f/1.8, 1/125 sek, ISO 200, @77 mm. Pildistatud käelt.
Täissuuruses väljalõige ülemiselt pildilt. Niivõrd suur ava (f/1.8, kombineerituna fookus- ja teravustamiskaugusega) annab teravusulatuseks vaid 0,68 cm. Loomulikult on nii väikese teravusulatuse juures see terav ala vaja paigutada võimalikult täpselt. Ülalolevalt pildilt on näha, et kui prillide eesmised raamid on korralikult teravad, siis kulmud hakkavad juba pisut udusemaks kiskuma. Ideaalis oleks võinud teravustada mitte prilliraamidele vaid mõned millimeetrid tahapoole. Tagapool olevad kõrvad ja juuksed on juba täiesti udused, nagu ka pea taga olev kapiuks.
Veel üks näide, kuidas suhteliselt suur ava aitab eraldada pildistatava objekti selle taustast. Tähelepanelikult vaadates võib udusel taustal aimata istuvat inimest ning mõndagi muud, kuid see ei häiri vaatajat. Mõelgem nüüd, milline oleks see pilt olnud siis, kui kõik fotol olev oleks ühtemoodi terav.
Pentax K20D + smc Pentax DA* 60-250mm F4,0 ED IF SDM. f/4, 1/60s, ISO800, @250 mm. Pildistatud käelt.
Väikese avaga pildistatakse reeglina laiu maastikuvaateid. Sellisel pildil peaks olema kõik terav – alates esiplaanil olevatest lilledest lõpetades kauguses olevate puudega. Ava tuleks valida üldjuhul f/11 või enam.
Pentax K20D + smc Pentax DA* 16-50mm F2,8 ED AL IF SDM. f/11, 1/3 sek, ISO 100, @16 mm. Pildistatud statiivilt.
Seega on ava õige seadmine fotograafi jaoks üks esmasemaid valikuid pildi tegemisel. Kui tahame mingit eset või inimest pildil rõhutada ja esile tuua (näiteks portree või lilleõie pildistamisel), siis saame seda teha väikese teravusulatusega (suure avaauguga). Oluline objekt on terav, selle ees ja taga olev ala on aga udune. Kui oluline on kogu kaader (näiteks klassikalisel maastikufotol), siis hoolitseme selle eest, et teravad oleksid nii esi- kui ka tagaplaanil olevad objektid (pildistame väikese avaga).
