Suvel ilmus raamat „Eesti päevaliblikad“. See on rikkalikult illustreeritud teos: raamatu üldosast leiame 108 looduses tehtud fotot. Liigikirjelduste juures lisandub neile veel 361 fotot. Selline piltide rohkus annab hea võimaluse analüüsida, missuguseid vahendeid ja miks päevaliblikate pildistamisel vaja võib minna.

Vaatlemegi selles postituses esmalt seda, milliseid objektiive ma liblikate pildistamiseks enim kasutanud olen.  Võtan analüüsi aluseks 108 üldosa fotot, sest need iseloomustavad erinevaid pildistamisolukordi ja teemasid.

Miks ma ei saa kasutada selliseks analüüsiks oma üldist pildiandmebaasi? Minu pildiandmebaas on statistilises mõttes kõrvalekalletega, sest näiteks mõnes olukorras olen saanud teha hulgaliselt samalaadseid duubleid, mõnes teises olukorras olen pidanud piirduma üksikute kaadritega. Raamatusse on fotod tehtud/valitud sisulist terviklikkust silmas pidades ja liigsed kordused puuduvad.

Tabel: Kasutatud objektiivid ja nendega tehtud fotode arv

Canon EF 180 mm Macro f/3.5L

Kõige rohkem raamatusse läinud fotosid on tehtud 180mm makroobjektiiviga. Põhjuseid on kaks. Liblikad on väga hea nägemisega ja neid on kerge minema ehmatada. Mida kaugemalt pildistada, seda vähem liblikaid häirime.

Tegutsevale rohetäpikule on lihtsam läheneda pikafookuselise makroobjektiiviga. Pika fookuskauguse lisaväärtuseks on väikesest vaatenurgast tuleneb ühtlane taust, mis kirju liblika hästi esile tõstab. Canon EOS 5D Mark III, EF180mm f/3.5L Macro USM, f/13, 1/200 s, ISO 1600.

Päevaliblikad hoiavad sageli oma keha ja/või tiibasid päikesekiirte suhtes risti. See tähendab, et pildistamiseks läheneme kaameraga sageli valguse langemise suunast. Mida lähemale liblikale minna, seda suurema tõenäosusega võime kas oma keha- või kaameraga valgust varjama hakata. Kaugemalt pildistades on lihtsam leida sellist pildistamisnurka, kus me ise valguse ette ei jää.

Päikese käes soojendava nõgeseliblika pildistamisel tuleb hoida distantsi. Väga lähedalt hakkame ise valgust varjama. Canon EOS 5D Mark II, EF180mm f/3.5L Macro USM, f/11, 1/400 s, ISO 800.

Pikafookuselist objektiivi tuleb stabiilselt hoida. Enamiku 180mm-se objektiiviga piltide tegemisel kasutasin toetamiseks monopoodi. Monopoodist tegin pikemalt juttu ühes varasemas blogiloos (http://blog.photopoint.ee/taiustame-taiuslikku/). Üksikud loodusfotod pildistatud kolmjalalt, sest liikuvad liblikad ei anna reeglina aega kolmjala üles seadmiseks. Välklampi selle objektiiviga ei kasutanud.

Canon EF 100 mm f/2.8L Macro IS USM

Vahel juhtub, et liblikad tegutsevad nii kõrgel taimel, et tuge monopoodi või kolmjala näol kasutada ei saa. Vagel on valgust sedavõrd vähe, et 180mm-sega pildistamiseks tuleksid säriajad liialt pikad. Optiline pildistabilisaator on märksõna, mis annab võimaluse 100mm-se objektiiviga siiski pilt kätte saada. Looduses tehtud fotode korral välku ei kasutanud. Pildiseeria liblika sirutamisest on pildistatud toas välguga.

Hariliku tõmmusilmiku foto tegin pilves ilmaga. Liblikad on sellise ilmaga veidi rahulikumad, kuid valgust on vähe ja pildistabilisaatorist on palju kasu. Canon EOS 5D Mark III, EF100mm f/2.8L Macro IS USM, f/13, 1/100 s, ISO 1600.

Canon MP-E 65 mm f/2.8 1-5x Macro Photo

Kui tahame näidata detaile, siis pole vastast „supermakrole“. Nii ma seda objektiivi hellitavalt kutsun. Liblikate tiivasoomused, muna jt. pisidetailid on selle objektiivi pärusmaa. Kõik selle objektiiviga tehtud pildid on valgustatud välklambiga.

Ohakaliblika tiivamuster. Canon EOS 5D Mark III, MP-E65mm f/2.8 1-5x Macro Photo, f/16, 1/200 s, ISO 400, rõngasvälk.

Canon EF 24 mm f/2.8 IS USM

Lisaks liigi- ja tegevuse piltidele on vaja näidata ka liblikate elupaiku. Selleks kasutasin optilise pildistabilisaatoriga lainurkobjektiivi, mis võimaldab pildistada käest ja teravustada vajadusel hästi lähedale. Hea on, kui taolistel piltidel on ka liblikas äratuntavalt näha. Välklampi taoliste piltide tegemisel vaja ei lähe.

Metsatee liblikatega. Canon EOS 5D Mark III, EF24mm f/2.8 IS USM, f/14, 1/160 s, ISO 800.

Canon TS-E 90 mm f/2.8

Foto ajaloolisest Peterseni kogust on tehtud selle objektiiviga. Pildistan kogu väikese nurga all, et nõelad ja etiketid paremini nähtavale tuleksid. Objektiivi kallutamine (tilt) võimaldab kõik liblikad teravalt pildile saada. Kaamera on statiivil ja valguse tegin kahe kergelt hajutatud välklambiga.

Peterseni liblikakogu. Canon EOS 5D Mark III, TS-E90mm f/2.8, f/11, 1/200 s, ISO 100, kaks välklampi Speedlite 600EX-RT.

Canon EF 17-40 mm f/4L

Kasutasin seda objektiivi, et pildistada liblikavaatlejat oma tegevuses. Lainurkobjektiiv teeb kahte: tänu perspektiivimoonutusele mõjuv käes olev tops liblikaga suhteliselt suuremana. Samuti jätab kaadrisse ka vihjeid ümbrusele ja ilmale.

Liblikavaatleja. Canon EOS 5D Mark II, EF17-40@21mm f/4L USM, f/13, 1/800 s, ISO 800.

Powershot G1x 15.1-60.4 mm

Kõike ei pea alati pildistama peegelkaameraga. Taskukaamera on hea ootamatutes olukordades kiireks reageerimiseks. Nii tegin taskukaameraga pildi liblikate pildistajatest lk. 91. Aga kui raamatusse oli vaja pilti teaduslikust kollektsioonist, siis võtsin ka selle pildi tegemiseks kaasa taskukaamera. Vahel võib ju natuke laiskust endale lubada.

Liblikakollektsioon. Powershot G1x 15.1-60.4@15.1 mm, f/8, 1/10 s, ISO 1600.

Industar 100U

Olgugi, et kaasaegne digitehnoloogia ületab omaaegseid slaidivõimalusi mäekõrguselt, on vanad slaidid endiselt asjaks. Näiteks oli raamatusse vaja ühte karvast ööliblikat ja nii see minu kõige inimlikum putukapilt jälle kasutust sai.

Humala-eistekedrik. Pentax P30t, Udnustar 100U, f/16, 1/125 s, ISO 100 (Fuji Provia 100F), välklamp.

Nagu näha, ei ole olemas ühtainsat objektiivi, millega kõike saaks pildistada. Kuigi enamik pilte sai tehtud makroobjektiividega, läks vaja ka mitmeid teisi objektiive.

Artikli autor on loodus- ja makrofotograaf Urmas Tartes. Vaata ka Urmase põhjalikku “Makrofotograafia” kursust siinsamas fotokursus.ee veebilehel.